Manucurist on perekonnalugu, ema ja tütre koostöö, millest sai naiste ettevõtmine. Emadepäeva lähenedes tahtsime vestelda Gaëlle Lebrat-Personnaziga, Manucuristi tegevjuhi ja kaasasutajaga.
Ta räägib teile selle kaua kantud projekti sünniloost ning jagab oma muljeid naisena, emana ja väga aktiivse ettevõtjana.
Gaëlle, lõid Manucuristi 1996. aastal koos oma emaga. Kas saad meile rääkida, kuidas idee sündis ja kuidas te selle suureks kasvatasite?
Gaëlle | Mu emal oli alati laitmatu maniküür ja kaunilt punaseks lakitud küüned. Pärast oma kolme lapse kasvatamist tundis ta end tegevusetuna ja soovis õppida maniküürija ametit. Algul töötas ta Pariisi juuksurisalongide heaks, kuni leidis ideaalse koha Saint-Honoré turuplatsil. Nii lõimegi Manucuristi instituudi, mis on pühendatud käte ilule.
Mina omalt poolt töötasin 15 aastat moemaailmas, aidates teda samal ajal eemalt tootearenduse, kommunikatsiooni jne juures.
2016. aasta lõpus võtsin Manucuristi ettevõtte 100% üle, et arendada uut tüüpi küünelakke ja hooldustooteid kõigile naistele, võimalikult puhaste ja looduslike koostistega, tegemata järeleandmisi nende tõhususes.
Milliseid omadusi imetled oma ema juures kõige rohkem?
Gaëlle | Julgus, visadus, töörõõm – neid omadusi imetlen ma oma ema juures eriti. Olen teda alati kuulnud ütlemas, et kui tahan naisena vaba olla, pean olema majanduslikult sõltumatu.
Hiljem, lugedes Simone de Beauvoiri teost “Teine sugupool”, tundus mulle, nagu kuuleksin oma ema: "Töö kaudu on naine suures osas ületanud vahemaa, mis teda mehest eraldas; ainult töö saab talle tagada konkreetse vabaduse.”
Mida on emadus sulle andnud?
Gaëlle | Emadus on suur teema! See on vastuoluline: minu meelest on see mind korraga nii nõrgestanud kui ka tugevdanud. Sain aru, et ma ei ole enam üksi ja vastutan väikeste olendite eest, kes sõltuvad minust täielikult. See on hirmutav, sest kaotame noorusele omase vabaduse ja kerguse. Kuid see on ka tõeline tugevus: mõistame, et me ei tee asju enam ainult iseenda jaoks. Tunneme end kasulikuna. See võtab ära eksistentsi tühjuse tunde, mis oli minus varem tugev.
Kuidas ühendad oma viie lapse ema rolli ja ettevõtte juhi kohustused?
Gaëlle | See on uskumatu! Seda küsimust ei esitata kunagi meesettevõtjatele ega isegi mitte ühelegi mehele. Justkui lasuks perekonna korraldamise koorem ainult naistel. Kahjuks on see paljudes riikides reaalsus ning võrdsuse saavutamiseks selles, nagu paljudes muudeski küsimustes, on veel tööd teha.
Igal naisel, emal ja töötaval inimesel on peas nimekiri, mis aina kordub ja pidevalt uueneb. See on kuulus ja kurnav “vaimne koormus”, mõiste, mis jõudis Petit Larousse Illustré sõnaraamatusse alles 2020. aastal...
Nagu kõik need naised, olen ka mina sageli ülekoormatud, töö- ja kodutoimetuste nimekiri peas aina kordumas. Sellele lisandub süütunne, see nii naiselik tunne, et ma ei ole oma laste jaoks piisavalt kohal. Kuid aja jooksul olen õppinud, et oluline ei ole tingimata nendega veedetud tundide arv, vaid koos jagatud hetkede kvaliteet.
Mida soovid oma lastele edasi anda?
Gaëlle | Nad kasvavad üles linnas, Pariisis, ja minu meelest on see veidi kurb. Soovin neile edasi anda armastust looduse ja aianduse vastu ning õpetada lillede ja puude nimesid… Püüan aidata neil tunnetada praegust hetke, väikeste asjade maitset, mis annavad elule vürtsi. Nad jäljendavad mind sageli, tsiteerides mind: "Kas meil pole siin hea?"
On ka vältimatud väärtused, nagu teiste austamine ja töökus, ilma milleta pole miski tegelikult võimalik. Oma tütardele tahan edasi anda ilu tunnet iseenda jaoks. Et nad aktsepteeriksid end sellistena, nagu nad on, ja kasutaksid meiki, et tunda end tugevamana. Poistest aga soovin, et saaksid õiglased mehed, kes suudavad koduseid ülesandeid võrdselt jagada.
Kuid kõige enam tahan, et nad jätaksid meelde: “Olge teie ise, ärge püüdke meeldida ei mulle ega teistele, saage selleks, kelleks soovite saada”.
